Värske Rõhk / August 2021
Väljavõte Kreete Alasoo arvustusest:
„Tallinna kaart“ tundub muuhulgas olevat psühholoogiline kaart, mille kaudu räägitakse lugusid inimeseks olemise rõõmust ja valust, paratamatutest kaotustest elus, mis juhtuvad väga loomulikult, nii nagu praguneb ajaga asfalt ja hävinevad vanad majad. Paljude miniatuuride teemaks on armastus, nostalgilised meenutused nooruspõlve armsamatest. Virginia Woolf on öelnud, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel – need avanevad meile hiljem[7]. Võrdlemisi tühised momendid võivad minevikuperspektiivis saada seletamatu aupaiste. Nii tunduvad isegi kõige lihtsamad tegevused nagu pelmeenikeetmine ja diivanil külitamine eriliselt armsad, eriti kui inimesega, kellega mälestus seostub, seda enam teha ei saa: „Tüdruk ei ela enam Tallinnas ega Eestis. Ta leidis ennast mujal. Võttis pärastlõunase pelmeenikeetmise endaga igaveseks kaasa.“ (lk 41)
ENG:
The "Map of Tallinn" seems to be, among other things, a psychological map, through which stories are told about the joy and pain of being human, the inevitable losses in life that happen very naturally, as asphalt cracks over time and old houses are destroyed. The theme of many miniatures is love, nostalgic memories of the sweetest of my youth. Virginia Woolf has said that the past is beautiful because we do not understand our feelings at the moment of feeling - they will open up to us later [7]. Relatively insignificant moments can receive unexplained glory in the past. Thus, even the simplest activities, such as cooking dumplings and lying on the couch, seem especially cute, especially if the person with whom the memory is associated can no longer be done: “The girl no longer lives in Tallinn or Estonia. He found himself elsewhere. He took the dumpling cooking with him forever. ”(P. 41)
Read more/Loe lähemalt: https://va.ee/armastusega-tallinnast/
